Mihhail Jampolski on Mario Perniola

Internet ehk postarhiivne teadvus
(Algus 4. juuni Sirbis.)

Tänapäeval on tegelikkus määratu arhiivi kujul käepärast miljonitel kasutajatel-tarbijatel, kes veedavad tunde selle sogases vees triivides. Arhiiv on tulnud inimese juurde, andes talle esmakordselt võimaluse saada “antikvaariks” – süstematiseerijaks. Täiesti seaduspärane on see, et internet tekib üheaegselt virtuaalse reaalsuse tehnoloogiaga, olles kahtlemata viimase arhiivivariant. Virtuaalsust mõistetakse antud juhul kui võimalikku tegelikkust, kuigi tegelikkuse ja arhiivi vahel on tohutu erinevus, asendab viimane inimeste teadvuses järjest selgemini esimest. Clintoni skandaalis, kui kasutada sama näidet, on reaalsete sündmuste ar11usuunda suures osas määratlenud virtuaalne informatsioon. Reaalne sündmus ei ole toimimise võimalik tulemus, vaid arhiivi saadus.
1953. a. iseloomustas Martin Heidegger oma tuntud essees “Küsimus tehnika järele” kaasaegse maailma olukorda. Ja kuigi Heidegger mõistis tehnikat väga traditsioonilises tähenduses kui mateeria ja tootmise transformatsiooni vahendit, võib mõningaid tema essee seisukohti teatud parandustega kohaldada kaasaegsele infosituatsioonile. Heideggeri arvates seisneb tehnika üks funktsioone ümbritseva maailma ilmsikstoomises das Ge-stelli vormides. V. Bibihhin tõlkis seda terminit neologismiga ”seade-stu”*, inglise keeles on seda tavaliselt tähistatud sõnaga “enframing”, teiste sõnadega “raamidesse seadma”. Das Ge-stell toob varjatu esile, teeb selle olevaks. ”Seal, kus valitseb seade-stu, lasub varjatu ilmsikstoomisel kõige olemasoleva juhtimise, organiseerimise ja kindlustamise pitser. Juhtimine, organiseerimine ja kindlustamine ei lase ilmsikstoomist kui sellist nähtavale tulla.”9 Heidegger märgib, et das Ge-stelli võim võib “varjutada igasuguse saladuse ilmsikstoomise, igasuguse tõe ilmingu.”10 “Seade-stu” ja ilmsikstoomine ilmnevad kõige suuremal määral kauba agressiivse kohaloleku korral. Inimese vabadus on aga seotud valikuvabadusega. Kaubalisuse ilmsikstoomine viib vabaduse kaotamiseni. Heideggeri arvates peab inimene teostama “pöörde” oma mõtteviisis ja püüdma sel moel vabaneda kauba agressiivsest kohalolekust, et see ei piiraks enam olemise suhtelist vabadust.
Tõepoolest, Valge Maja kaitsja on palju vabam kui televaataja. Ta võib paigale jääda ja riskida oma eluga, ta võib ära minna ja nii muuta järsult oma tulevikku. Ta tajub ajaloolist sündmust kui tegevusvabadust. Televaatajat, kes osaleb sündmustes fiktiivselt, eraldab neist sündmustest “seade-stu”. Tema otsus (televiisor välja lülitada, edasi vaadata) ei muuda sisuliselt midagi.
Sama toimub elektroonilise arhiiviga, mis kehastab “pideva ilmsikstoomise” ideed kõige karikatuursemalt. Tema kasutaja võib valida vaid selle vahel, mis on arhiivi pandud, ning pretendeerib täiuse illusioonile, mis on tegeliku täiuse mõistes suhteline. Ma räägin sellest eksistentsiaalsetes terminites sellepärast, et internet omandab järk-järgult eksistentsialistlikud mõõtmed. Selle näiteks on “elektroonilise seksi”, “elektroonilise sõpruse” arendamine, virtuaalsete loomade, tamagouchide, virtuaalsete kalmistute tekkimine jmt. Inimene võib internetis astuda kõikvõimalikesse interaktiivsetesse suhetesse, millel pole mingeid reaalseid tagajärgi, kuigi need võivad endaga kaasa tuua nii kurbust kui ka rõõmu.
Itaalia filosoof Mario Perniola määratleb toimuvat järgmiselt: “Tegelikkus on nihkunud aktuaalsuselt virtuaalsusele: reaalsus pole see, mis antud hetkel toimub, vaid see, mis salvestub mällu.”11 Sellise mälu iseärasus on, et see pole üksikisiku mälu, vaid isikupäratu arhiivi mälu. Perniola teesi võib ka teisiti formuleerida. Virtuaalne saab aktuaalseks. Selline vahetus on võimalik ainult sel juhul, kui arhiivi ja reaalsuse vahel puudub ajaline intervall.
Elektroonilise arhiivi tekkimine mõjutab traditsioonilise arhiivi distsipliinide ja “antikvaaride” sotsiaalset seisundit. Viimased kümme aastat on kuulda traditsiooniliste filoloogide ja ajaloolaste lakkamatuid kaebusi nende teadusharu maine langemise ja nende uurimistööde tähtsuse alahindamise üle. Sellel on mitu põhjust. Üks neist, nagu mulle näib, seisneb selles, et ajaloo interpretatsiooni, mis põhineb dokumendi originaali ja cartularumi intervallil, käsitatakse kui midagi aegunut. Peamine, mis sellise interpretatsiooni puhul kaduma läheb, on mediatiseeritud vahenditus. Tänapäeva lugejale tundub filoloogiline süvenemine ajalukku tüütu urgitsemisena. Huvitav on see, et suure populaarsuse on omandanud vanade tekstide filosoofilised ja pseudofilosoofilised interpretatsioonid, mis loovad illusiooni teksti aktuaalsusest ja kaotavad näiliselt ajalise intervalli lugeja ja “originaali” vahel.
Postmodernism on suurendanud veelgi igasuguse virtuaalse ilmingu aktuaalsust. Postmodernismile on iseloomulik kasutada ükskõik kui vana originaali kui midagi, mis eksisteerib praegu. Mälust saab reaalsus arhitektuuris ja kirjandusteostes. Nimelt selles osas erinevadki oluliselt postmodernism ja eelmise sajandi eklektika, mis esitab uusi ehitisi eelmiste sajandite mälestusmärkide pähe. Postmodernne antiikne portikus mõjub ülimoodsana. Mälu on kaotanud ajalise sügavuse, muutudes virtuaalseks tegelikkuseks, mis samal ajal arhiivi ”seade-stuga” vähendab tegelikkuse tunnetamist.
Internet, mis ei tegele arhiivi selekteerimisega, muudab tänapäeva ajaloo korratuks vanakraami hunnikuks. Kui Momigliano väitis, et antikvaar ei selekteeri oma kollektsiooni esemeid, siis on see tema poolt ilmne liialdus. Antikvaarse selekteerimise puudumine tuleb ilmsiks ainult suurte ajalooliste narratiivide taustal. Interneti kõrval näib iga antikvaarne kollektsioon olevat hoolikalt teostatud valiku tulemus. See, et ei eristata olulist ebaolulisest, hävitab ajalooliste väärtuste hierarhia, millest kopeerijad ja ajaloolased on alati juhindunud oma valikuid tehes. Erineva tähtsusega dokumendid võrdsustuvad, toimub nende taseme täielik langus, millele annab hoogu juurde nende üldine kättesaadavus. Arhiivi väärtuse tagas nende juurdepääsmatus.
Tundsin üht filoloogi, kes pidas endale häbiks töötada sellises arhiivis nagu RGALI, sest sealsed materjalid olid igale lollile kättesaadavad. Filoloogilise rariteedi väärtust hindas ta nende säilitamise koha järgi. Labastamine toimub ka nendes valdkondades, mida varem peeti sakraalseteks või salajasteks. Religioon, seksuaalsus, okultism on muutunud kõigile kättesaadavaks banaalsuseks. Piisab sellest, kui heita pilk interneti eksootilistele kuulutustele ja sektidele pühendatud lehekülgedele. Kaasaegse arhiivi labastamine on üldise unustamisstrateegia üks osa.
Kuid labastamine on üriku silmpilkse arhiivist väljanõudmise vältimatu tingimus. Iga “tõsine” ajalooline ürik oli ümbritsetud teatud salapäraga, mis võimaldas seda mitmeti interpreteerida, kuid mis eeldas ka teksti leidmise ja selle avalikustamise ajalist intervalli. Perniola arvates nõuab saladus alati “ajapikendust”.12 Labastamise tulemusel läheb iga ürik kohe käibele, tema järele tekib nõudlus. Internetti paigutatud dokument peab olema user friendly, teiste sõnadega, seal ei tohi olla mingit eksegeetikat. Clintoni skandaali juurde tagasi tulles tahan märkida seda, et teadmatuse olemust interpreteeritakse kui midagi “lihtsat”. Skandaali tüüpiline kommentaar sisaldab endas arutlusi sellest, et erinevalt Watergate’ist ja Whitewaterist on see skandaal väga lihtne, kuna pole seotud keeruliste finantsdokumentide või segase poliitilise intriigiga. Lahendust vajav küsimus on imelihtne: kas Clinton magas Monica Lewinskyga, kas ta keelitas teda andma valevannet? Tänu “mõistatuse” lihtsusele oli võimalik neid sündmusi meedias tormiliselt arendada. Huvipuudus Whitewateri vastu on paljuski seotud sellega, et rahasfääri ei ole võimalik esitada nii lihtsates vormelites ja publikul pole mingit soovi süveneda küsimustesse, mis on keerulisemad kui küsimus, kes kellega magas. Matt Drudge poleks olnud oma kuulujuttude veerus võimeline Whitewateri asja formuleerima.
Selline primitiivne virtuaalsus viib poliitiliste otsuste ja sotsiaalse mõtlemise lihtsustamiseni. Virtuaalsete otsuste vahel tehtava lihtsa valiku terminid moodustavad Heideggeri das Ge-stelli struktuuri orgaanilise osa. Arhiivimaterjali silmapilkne esitamine nõrgendab tunduvalt narratiivseid struktuure, mis veel hiljuti ühiskonnas valitsesid. Historiograafia on alati olnud jutustava iseloomuga, mis võimaldab Paul Ricoeuri arvates inimesel tajuda aega ka narratiivi tingliku vormi puhul. “Narratiivsus eeldab meie arvates mälu olemasolu, ettenägemine aga ootust,” kirjutas Ricoeur.13 Kuid just tänapäeva kommunikatiivne situatsioon hävitab mälu ja ootuse. Arhiivi silmapilkne ümbertöötamine saavutab harva ulatusliku ja seostatud jutustuse taseme, mis vastab XIX sajandi mitmetasandilisele ajaloolisele jutustusele. Arhiiv säilitab pooleldi läbi töötatud materjali. Ka ajaleht ei ole saavutanud tõeliselt ulatusliku ja sidusa narratiivsuse taset. Kuid telereportaa läheb selles mõttes veelgi kaugemale, piirdudes sageli seostamata kujundite mosaiigiga ja pealiskaudsete kommentaaridega, kus suures osas puudub põhjuse ja tagajärje seos. Jutustavate tekstide osakaal internetis on märksa väiksem kui traditsioonilises arhiivis. Asi pole isegi proportsioonis, vaid selles, et kasutajani jõuab dokument, millel puudub narratiivne vorm.
See, et jutustus ei sobi internetti ladustamiseks (kuigi on mõningaid hulle, kes püüavad internetti toppida Tolstoi romaani ja Puškini poeeme), on seotud sellega, et internetis surfamine ei eelda pikemat lugemist. Jutustav tekst ei sobi eriti arvutis säilitamiseks ega “andmebaasiks” töötlemiseks.
Jean-François Lyotard nimetas oma populaarses raamatus “Postmodernistlik olukord”, et tänapäeval levivad, ringlevad ja müüvad end ainult need teadmised, mis on kohaldatud arvutis säilitamiseks. Ta kirjutas: “Andmebaasid on homse päeva entsüklopeediad.”14 Ma arvan, et interneti ülemvõim toob endaga vältimatult kaasa narratiivse kultuuri kui ühiskondliku teadvust korrastava vormi üldise languse. Juba praegu kujutab narratiiv endast “olemaolevate” materjalide kollaai.
Muidugi, jutustuse kriis, romaani kriis, on tänapäeva kultuuriuurijate teema. Romaani lõpust kirjutas omal ajal juba Mandelštam. 1930. a. kirjutas Siegfried Kracauer, et klassikalise romaani ammendumine toob esiplaanile uue “kodanliku” jutustamise vormi, biograafia. Kracaueri arvates asendab jutustusele omane karakterite ning põhjuste ja tagajärgede seoste väljatöötamine biograafias reaalselt eksisteeriva tegelase saatuse, sealjuures “saatus on see faktor, mis määrab ära teksti kompositsioonilise vormi”.15 Biograafia rajas tee nõndanimetatud “dokumentaalsele” kirjandusele, non-fictionile, mis kasvas vahetult välja arhiivist. Biograafia on sisuliselt dokumentide kronoloogiline arraneering traditsioonilise jutustuse vormis. Selles mõttes on see arhiiviajastu laps. Postarhiivses teadvuses asendub biograafia järjest enam kuulujuttude kroonikaga, peaaegu korrastamata ulatusliku jutustusega. Antud juhul ei tuleks kroonika all mõista kronoloogiat, vaid tõestamata materjalide kaootilist valikut. Nimelt sellisena võib vaadelda paljusid viimase aja menukamaid ameerika biograafiaid – olgu siis Thomas Manni biograafia, mis on keskendud tema homoseksuaalsusele; Michel Foucault’ biograafia, mis kirjeldab filosoofi sadomasohhistlikke ja homoseksuaalseid seiklusi; Pasolini biograafia või Roosevelti uusimad elulood, mis räägivad Eleanor Roosevelti lesbismist ja Roosevelti avalikust romaanist sekretäriga. Varem oli biograafia keskmes tõepoolest saatuse, ettemääratuse teema, mis laskis lugejal end biograafia aluskangelasega samastada. Tänapäeva biograafia on jäänud ilma oma viimasest surrogaadist, mis vähemalt võimaldas romaani vormi imiteerida – puhtal kujul arhiivi sügavustes hoitud materjalide eksponeerimisest. Biograafia on üles ehitatud arhiivi täielikule läbilaskvusele, kõige pimedamate soppide nähtavaletoomisele. Sellisest vaatenurgast on traditsioonilist arhiivi hakatud pidama interneti analoogiks. Arhiivi mälu on alati imiteerinud inimese mälu, mis säilitab arhiivi alateadvuse suletud tsoone. Mälu tsooni täielik läbilaskvus purustab lõplikult seose selle antropomorfse metafooriga. Arhiivi mälu lakkab imiteerimast inimese mälu ja jääb inimesest väljapoole, mistõttu ta lakkab olemast mälu. Kui mälul ei ole keldreid, kus on alati midagi tallel, siis muutub ta representatsiooniks, millel puudub säilitamise funktsioon. Muidugi on kaasaegses internetis hulgaliselt dokumente, mis tukuvad seal virtuaalses seisundis. Kuid asi on selles, et need ei paku kellelegi huvi, kasutajale ei tule pähegi nende poole pöörduda. Tsoonid, mille järele puudub nõudlus, ei ole varjatud tsoonid, vaid virtuaalsusest aktuaalsusesse üleviimise võidujooksus alla jäänud tsoonid. Seda arutlust võiks veelgi jätkata, sest kaasaegne infosituatsioon avaldab mõju peaaegu kõikidele kultuuri aspektidele. Kuid ma piirdun öelduga. Lõpetuseks tahan öelda, et need märkmed ei sisalda mingil juhul postarhiivse kultuuri hukkamõistu. Ma mõtlen, et annaalide kultuur, kui kasutada Carlo Ginzburgi määratlust, on omal moel kohandatav heideggerliku das Ge-stelli situatsiooni. Ausalt öeldes pole mul erilisi illusioone traditsiooniliste cartularumite loomise ja meile harjumuspärase kultuuri arhiivi käsitamise suhtes. See muutub uskumatu kiirusega. Uute tendentside kritiseerimine on mõttetu ettevõtmine, sest võib viia üksnes traditsionalistide täieliku väljatõrjumiseni. Me peame püüdma teadvustada neid muutusi, mis ei jäta ajavahet “originaali” ja “koopia” vahele, “dokumendi” ja tema esitluse vahele, et mitte ajast lootusetult maha jääda.

9 Martin Heidegger, Vremja i bõtje. Respublika, Moskva 1993, lk. 233; *tõlkija on toetunud publikatsioonile: Martin Heidegger,Küsimus tehnika järele. – Akadeemia 1989, nr.POR tlk. Ülo Matjus, lk. 1195 – 1227.
10 Sealsamas lk. 234.
11 Mario Perniola, Enigmas: The Egyptian Moment in Society and Arts. Verso, London; New York 1995, lk. 65.
12 Sealsamas, lk. 21.
13 Paul Ricouer, Temps et récit. Kd. 1. Seuil, Paris 1983, lk. 31.
14 Jean-François Lyotard, The Postmodern Condition: A Report on Knowledge. University of Minnesota Press, Minneapolis 1984, lk. 51.
15 Siegfried Kracauer, The Mass Ornament. Harward University Press, Cambridge, Mass 1995, lk. 103.
Mihhail Jampolski

Kogumikust Literaturnoje novoje obozrenie (1998, nr. 32) lühendatult tõlkinud
Marju Pohhomova


Read 1194 times